Kuhu on kadunud päris õpetajad?

Viimased poolteist nädalat olen veetnud oma aega ninapidi arvutis eksamitarkusi otsides. Tuleb mainida, et see aine (evolutsioonihehhanismid) on oma loomu poolest lihtne ja eksam peaks olema sama kerge kui algkooli loodusõpetus. Aga paraku olen ma alles poolel teel oma õppejõu koostatud, peamiselt võõrsõnadest moodustatud õppematerjalide tõlkimisega ja sellega jõuan ma ka tänase teemani: miks peaks mõned inimesed olema õpetajad ja mõned mitte.

Ilmselt igas õppeasutuses on mõni haritlane, kes on tark nagu entsüklopeedia, omab klassifikatsioone mitmel erialal ja ometi pole õpilaste seas populaarne. Miks? Kui otsekoheselt öelda, siis: ta on liiga tark. Nimelt on väga tarkadel inimestel tihtipeale võime näha seoseid seal, kus teised ei näe, ja teada pisiasju mida teised ei tea, ning komme kõigilt teistelt seda sama eeldada. Ma ei väida sugugi, et see kõigil tarkadel inimestel nii oleks, vastupidi, olen kohanud väga kõrgelt haritud inimesi, kes ilmselt suudaks isegi lasteaialapsele kvantfüüsika aluseid seletada nii, et too kõigest aru saab, ning selliseid inimesi hindan ma väga kõrgelt ja leian, et just need inimesed peaksid töötama koolides ja ülikoolides pedagoogidena.

Paraku on aga sellise andega inimesi vähe ja millegi pärast ei tööta nad tavaliselt üldse mitte pedagoogidena, vaid juhatajate, teadurite, uurijate ja direktoritena, milleks neil ilmselgelt otseselt mingit annet pole, ja seda sellepärast, et pedagoogide töökohad on röövinud ära noored, kellel on puudust kogemustest, ja vanad, kes peaks juba ammu pensionil olema, aga ei ole sest neile meeldib vahetunni ajal õpetajate toas pläkutada ja nad usuvad, et on ikka veel oma ala parimad. See on nii selle pärast, et need, kellel on õpetamiseks annet, saavad populaarseteks ja ülejäänud personalil tekib tunne, et "kui ta on õpilastega nii hea, küll ta siis juhib meie kooli kah paremini". Ning kui andekas on kõrgele kohale upitatud ja seal nõutu näoga ringi vaatab, siis võetakse tema kohale uued näod.

Muidugi on verevahetus vahel kasuks, aga enne tuleks ikka valida, millist verd vahetada. Minu arvates näiteks tuleks välja vahetada pigem need õpetajad, kes on ühes ja samas koolis töötanud 50 aastat ja ei taha ikka veel lahkuda, sest sellist inimeste mõistus ei pruugi enam korras olla. Inimene vajab vaheldust, ja kui ta seda ei saa, siis algab tagasilangus. Jägmiseks tuleks võtta käsile need pedagoogid, kes on hirmsal kombel targad, aga ka hirmsal kombel andetud, kui asi puutub õpetamisse. Need inimesed tuleks saata laborittesse uurimusi tegema seal töötavate tõeliste õpetajate asemel. Ilmselt oleksid nad seal niikuinii õnnelikumad, kui suikuva klassi ees habemesse pomisedes. Ja siis tuleks kõigilt muudelt töökohtadelt ära noppida sündinud õpetajad, kes saaksid tulevate põlvkondade eluks ette valmistamisega palju paremini hakkama, kui mistahes tööga, mille juurest nad parasjagu üles korjati. Ja kui kahtlete siis tehke üks lihtna katse: pange see isik kordamööda tahvliga ruumi, mis on täis õpilasi, ja merevaatega luksuskabinetti, kus on eebenipuust kirjutuslaud, suur hunnik paberimajandust, ja arvuti. Kui ta on kriidist ja tahvlist suuremas vaimustuses, kui vaatest Vahemerele, siis olete oma vastuse saanud. Sündinud õpetaja ei satu millestki muust rohkem hasarti, kui võimalusest oma teadmisi edasi anda.