Käesolevaga lõppev nädal taasäratas minus tigeduse eesti haridussüsteemi vastu, ja veel suurema tigeduse eesti kõrgharidusega tegelajate vastu. Loomulikult ei vaata ma salavihaga kõiki vastutulevaid pedagooge, sest vahest eksib veel tänapäevalgi sellesse rindesse mõni juurdunud õiglustundega inimene, aga neid on vähe.

Täpsemalt asjast: teada on, et ülikoolid nõuavad riigikohal õppivalt üliõpilaselt rohkem, kui tasulisel kohal õppijalt. Samuti on nõudmised riigikohale saamiseks ja jäämiseks palju kõrgemad kui tasulisele kohale. Võiks ju öelda, et justkui mõistan, ülikoolil ju raha vaja, aga tegelikult ikka ei mõista küll. Kui need, kes õpivad tasuta kohtadel, on kõrgema potensiaaliga midagi ära teha, kui need, kes oma õppimise eest maksavad, siis miks tulevikupotensiaali aina vihasemalt välja juuritakse ja alles jäetakse need, kelle vanematel on suur rahakott? Kui sa õpid riigikohal, ja saad näiteks ühes aines neli negatiivset tulemust, siis eksmatt on garanteeritud. Maksjatele leitakse ikka võimalusi. Pealegi, riigieelarvelisel kohal õppijatel on kohustus täita aastas vähemalt 45 EAPd, samas kui riigieelarvevälisel kohal õppijatel on see nõue ainult 30 (siinkohal mainin, et üldine soovituslik ainepunktide arv on 60 EAP aastas). 15 EAPd on tegelikult ikka päris korralik vahe, 390 tundi tööd.

Mind ajab imestama selle süsteemi silmakirjalikkus. Loogiliselt töötavas maailmas oleks ju nii, et kui sind võeti kergemini ülikooli sisse, kui teisi, siis sa peaksid ikkagi täitma vähemalt samasid nõudmisi, kui need, kes taipasid juba enne kõrghariduse omandama hakkamist natuke rohkem tööd teha. Pealegi töötab riik minu arvates sellise tembuga iseendale korralikult vastu. Teoreetiliselt oleks ju targem panustada neisse, kellel on suurem potensiaal elus midagi ära teha ja riigile ja ülikoolile raha sisse tuua, mitte aidata neid, kellel on litlabaselt öeldes vähem ajusid. Ülikool pole minu teada äri, vaid siiski haridusasutus.

Siit edasi liigume pedagoogide juurde. Õppejõud ei tohiks minu arvates olla sajaprotsendiliselt isekas ja inimvaenulik indiviid. Ei tohiks olla nii, et vahet ei ole, kas sa oled aine selgeks õppinud või ei, positiivse tulemuse saamine on ikka õnnemäng.

Näiteks üks hiljutine eksam- eksam algab õppejõu sõnadega "Ma soovin teile halba." ja seda mitte sarkasmiga öeldud, vaid ikka kohe päris tõsiselt. Eksamitöö koosneb 50st võrdlemisi pikast valikvastustega küsimusest, mille õigesti vastamiseks peaks olema aega küsimusse ja vastusevariantidesse süveneda, sest õigeks variandiks on tihtipeale lause, mida näed elus esimest korda ja seega sa ei saa olla kindel, et just see on õige vastus. Paraku on eksamitöö tegemiseks aega täpselt 35 minutit, nii, et ühele küsimusele jääb aega täpselt 42 sekundit. No ei ole selline aeg, mille jooksul saad küsimuse ja kõik variandid läbi kaaluda. Ja nii näeme, et saalitäis üliõpilasi mängib põhimõtteliselt bingot ja hiljem palvetab, et õnn temaga oleks. Mõnel veab, mõnel mitte. Ja selline eksam baasaines, mille peaks saama sooritatus esimesel ülikooliaastal. Ometi nägin eksamit tegemas paljusid teise aasta tudengeid, ja ka kolmanda aasta tudengeid.

Selline eksam ei ole arukas lahendus ühele ainele, sest see ei kinnita midagi muud, kui üliõpilase vedamist või selle puudumist. On küll olemas ka variant teha suuline eksam, aga selle kohta rääkisid mulle juba minu tuutorid, et hommikuti ei ole tark minna, ses õppejõul on pohmelus ja ta kukutab su läbi, õhtul pole mõtet minna, sest õppejõud on väsinud ja ta kukutab su läbi, ja päeval minemisega on jälle üks õnnemäng- kas on pohmell üle läinud või ei ole. Kui on, siis saad oma positiivse kätte ka siis, kui sa ei tea muud, kui aine nime, ja kui ei ole, siis kukud ikka läbi. Korduseksamile õppejõud ise kohale ei tule, vaid saadab kellegi enda asemel, ja hiljem on kellegi eksamitöö kadunud, on mingid probleemid jne (isiklik kogemus- eelmise aasta juunikuus jaanipäeva aegu ilmus mulle korduseksami tulemus "mitteilmunud" kuigi ma olin kohal ja kirjutasin eksamit nagu kõik teised). Kokkuvõttes pole ükski variant selline, nagu üks eksam peaks olema, ja see ajab ikka harja punaseks küll.

Ideaalis oleks eksamitöö selline komplekstest, mis annab reaalset vastukaja sellele, kas sa oled ainekursusel midagi õppinud, või ei. Ma mõistan, et tänapäeval on õppejõududel raske, sest tudengeid on palju ja pedagoogid on alamakstud, aga olgem ausad- enamus õppejõude ei kontrolli eksameid ise, vaid lasevad seda teha doktorantidel-assistentidel, ja kiiret ei ole kuhugi. Muidugi ei ole hea, kui esimese semestri eksamihinne jõuab sinuni teise semestri keskel (taaskord isiklik kogemus), aga kuna enamik eksameid toimub (vähemalt LOTEs) ammu enne eksamisessiooni algust, siis milles probleem. Kui eksamit teevad 100 tudengit, siiis kolmel-neljal inimesel kulub nende 100 eksamitöö kontrollimiseks kaks-kolm nädalat (Rõhk sõnal "kontrollima", sest reaalselt parandatud eksamitööd pole ma veel näinud), ja siis on ikka aega küll ja veel. Korduseksami võib vabalt teha semestri viimasel päeval, sest kolmandat võimalust niikuinii ei anta.

Võimalusi koostada korralik eksam või õiglane haridusprogramm on ju nii palju, aga ometi ei ole kuskil kedagi, kes sellega tegeleks. Kas inimestel on tõesti nii ükskõik? Ei tohiks ju olla, aga on. Pean jääma nõusse selle ideega, et haridusministeeriumi võiks kaotada ja koolid niiöelda vabaks lasta.

Läbivaade aastast 2011

Seda juhtus nii mõnegi loenguga, nii kevadel kui sügisel.

Seda prooviti. Ühe kohta ütles "not bad" face "NO!", ja teine... kadus ära.

See juhtus, päriselt, sest mul on nüüd kass ja Aanil on kaks kassi.

Parim näide sellest on hommik pärast jaanipäeva.

Ja see siin iseloomustab seda, kui täpselt ma tean, mida ma teha tahan, ja mis ringiga sinna poole suundun.

See juhtus enne Trehvi (ükskõik millist), enne Aani juures käiku, enne jaanipäeva...

Death Note - nakatas minu ja Aani ja Rogeri.

Ja see juhtus aastavahetusel, nagu täielik klišee ikka.

Ei, ma ei ole teid unustanud, lihtsalt mul on palju muud teha ja maailma mured pole väga minuni jõudnud. Aga plaanis on luubi alla võtta värdjad inimesed kes ei saa aru et koduloom on igaveseks, ja ka inimesed, kes ei tea, millal aborti teha (yes, I'm really going there.)

Õiglase lahkumineku printsiip.

Aasane vaikusepuhang oli kindlasti nauditav. Aga see selleks.

Kuna parasjagu on lahkumineku hooaeg, tahaksin teile rääkida millestki, mida mulle meeldib salamisi ühe natuke naiivse artikli järgi kutsuda õiglase lahkumineku printsiibiks.

Nimelt, ma olen elu jooksul ikka paar korda lahku läinud, pluss, ma olen otsatutel kordadel öösel telefonitoru otsas istunud ja "mhmh"itanud sõbrannadele ja sõpradele, kelle suhe on lagunenud. Ja kogu selle pagasi peale tekib mul selline mulje, et tegelikult ollakse selle väitega, et niisama ära kaduda ei tohi, natuke ebaaus. Mina näiteks leian, et kui mul tõesti pole öelda no kohe mitte midagi muud kui "Head aega, see suhe on läbi" siis ma ei peaks olema sunnitud vastama tuhandele küsimusele ega kuulama üha uuesti ja uuesti, kui halb inimene ma nüüd ikka olen. Muidugi on halb, kui mingi lahtine ots tolknema jääb, aga no palun, maailma naised ja mehed, kasvatage endale selgroog ja tegelege oma daddy-ja mommy issue'dega. Kui inimesel pole sulle midagi öelda, siis äkki oleks intelligentne idee hoopis oma väärikus alles hoida ja lihtsalt minevik minevikuks jätta?

Ma olen isegi põdenud sidumata otste üle, aga inimene, kes need jättis, jättis need õigusega ja ma saan sellest nüüd aru. Ja ma ei terroriseeri teda enam. Ja nüüd ma oskan käituda, kui nii uuesti juhtub.

Samas, kui sa oled suhtleja, ja sul on midagi öelda ja ka su paarilisel on midagi öelda ja te mõlemad seda teate, siis palun leppige kokku aeg ja koht, rääkiga asi läbi, öelge kõik välja mis öelda on, karjuge, tehke üks tõeliselt hea näitemäng, mis kõigele lisaks on veel ka päriseluline.

Ahjaa, ja andke siis mulle ka teada, sest siis ma saan popcorn'i osta ja vaatama tulla, kuidas kaks idiooti ennast narriks teevad.

Nagu näha, pole mul pikalt midagi öelda olnud. Ärge võtke seda kui vihjet sellele, et olen maailmaga rahul nii, nagu ta on- sest ei ole.

Vaikuse vahepalaks pisut head muusikat:

Annie Lennox- Dark Road

John Mayer- Free Fallin'

The Gorillaz- Rhinestone Eyes

Catatonia- Shoot the Messenger

Janis Joplin- Little Girl Blue

Mae- Anything

Vaatasin tagasi 2010. aastale ja otsustasin seda teiegagi jagada.


Tervitasin kevadet ja toetasin tema katseid läbi jää murda.

Kohe kindlasti võtsin kõigist hetkedest parimat, mis võtta annab.

Eirasin mitmeid reegleid ja ilmselt ka seadusi (aga samas, who wouldn't?).

Üsna palju oli seda tunnet, et oled millestki maha jäänud.

Palju oli hetki, kus mulle lubati üht, aga sain hoopis midagi muud..

Tihtipeale pidi jääma rahulikuks ka siis, kui keegi andis endast parima, et mind hulluks ajada..

Ja otseloomulikult oli ka hetki mis olid täis tõelist võidurõõmu.

Tegin palju tegemist kinnisvarafirmadega ja ajasin tööasju..

Ja elasin üle täiesti ebamõistlikke temperatuurilangusi.

Siis tulid jõulud koos selle müstilise ja mitte kunagi nähtud jõulurõõmuga..

Ja palju positiivsem on, et tuli aastavahetus ja 1. jaanuari hommik.

Ja siis hakkas uus aasta halastamatult peale.

Kannatuste rada nimega "Candy"

Kui me Tartusse kolisime, andsid Rogeri ema ja vanavanemad meile kaasa lisaks kõikvõimalikule muule kolale ka pesumasina. Siis tundus see nagu taeva kingitus. Keegi ei hoiatanud meid selle masina võimaliku tuleviku suhtes, nii et olime täis entusiasmi ja (seda vist küll ainult mina) lootust see masin ruttu selgeks õppida.

Esimene mure tekkis juba kolimise päeval. Nimelt on see süütu välimusega kolakas tasakaalustatud betoonblokiga ja otseloomulikult kolisime meie seda asja stiilis "keldrist välja, bussi, bussist välja ja teisele korrusele". Roger ja Karl ronisid sellega päris tükk aega trepist üles, sest puhkepausid nõudsid aega ja kitsemapoolsel trepil navigeerimine samuti.

Teine probleem ilmnes päeval pärast kolimist. Nimelt panin ma ta tööle ja avastasin kohe, et äravooluauk jookseb sorinal vett läbi. Proovisin seda tühjaks teha- ikka voolas läbi. Tihendasin seda saja miljoni peenikesest kummist patsikummiga- ei mingit kasu. Lõpuks sain kurjaks ja teipisin selle korgi mitmekordse kihiga masina külge ja siis panin igaks juhuks veel paar kihti teipi. Tol hetkel tundus arukas mõte ja isegi töötas. Hiljem, kui pidime masinast vett välja kallama, ei jõudnud ma ennast ära kiruda kogu selle neetud teibi pärast, mis tuli maha kiskuda.

Kolmas probleem imus umbes neljandal pesukorral. Olin harjunud faktiga, et tsentrifuugi ajal värises kogu meie korter, maja ja ilmselt ka tänav. Korraga aga jäi kõik vaikseks, vannitoast kostis ainult kurjakuulutavat pininat- umbes sellist, nagu teeb tühikäigul mootor, kui kaugelt liiga palju gaasi anda, ainult natuke peenema tooniga. Uurisime järgi milles probleem ja avastasime, et trumlit ringi ajava ratta küljest on rihm maha jooksnud- ilmselt selle pärast, et nii ratas kui ka rihm ise olid täiesti siledad ja üsna täpselt ühelaiused. Kui rihm tagasi peale pandud, töötas masin ilusti edasi. Hilisematel pesukordadel selgus, et rihma maha viskamine on selle masina meelistegevus. Iga kord, kui pesid pesu, pidi kuulama, kas kostab kolin või pinin.

Kolmas asi, millega masin mind üllatada suutis, oli eikusagilt ilmunud ja ilmselt ka eikuhugi kadunud vaht. Vannitoast hakkas kostuma pininat, nii et läksin ja võtsin masina lahti, et rihm peale tagasi panna. Kui aga küljeplaadi maha võtsin, vaatas mulle otsa suur hunnik vahtu ja rihm, mis abitult ümber ratta keerles- seebivesi oli niigi sileda pinna omakorda ka libedaks teinud. Ka põrandal oli pisut vett, mis oli üllataval kombel tume-tume pruun ja haises imelikult. Kui poisid koju tulid, võtsid nad masina üleni lahti ja uurisid kõikvõialikke kohti, kust vesi oleks tulla saanud, aga kõik oli terve. Panime siis masina katseks uuesti tööle- ei mingit vett, ei mingit vahtu. Ma ei tea siiani, kust see vaht tuli. Või miks.

Neljas ja siiani ka viimane üllatus leidis aset paar kuud tagasi. Vannitoast kostis pesu pesemise ajal raks ja pinin. See kord polnud rihm mitte maha tulnud, vaid rihmaratta kodarad (mis on vägagi metallist) olid pooleks murdunud. Me ei andnud alla. Ostsime uue ratta, isegi sellise, millel olid rihma jaoks vaod peal. Kui aga üritasime seda vahetama hakata, selgus kurb tõde- vana ratas keeldus lahkumast (ja keeldub tänase päevani). Seda hoiab kinni üks mutrike, mis keeldub lahti tulemast. Me proovisime toorest jõudu- ei aidanud. Proovisime katlakivieemaldit, õli, roostelahustit- ei mingit tulemust. Masin seisab siiani jonni täis näoga vannitoa nurgas ja vaatab mind mõnitavalt iga kord, kui vanni kohal küürutades Rogeri sokke puhtaks küürin.

P.S: tundub, et nimetatud kolakal on mõju ka teistele pesumasinatele. Esiteks põhjustas ta täieliku pesumasinate madalseisu, kui rikki läks, ja teiseks pole me siiiani suutnud uut pesumasinat hankida ja ma olen kindel, et see on meie vana pesumasina süü.

Meditsiin areneb täiesti vales suunas.

Pärast eelmise nädala lõputuid piinasid olen aru saanud, et võitlus vähi ja AIDsi vastu on täiesti jaburad ja ma ei mõista miks inimesed isegi loodavad sellistele haigustele vastu astuda, kui nad pole siiani välja mõelnud efektiivset ravi külmetusele- sest kas pole viimane mitte kõige kohutavam haigus maailmas? Vähk on kole küll, aga ta saab nii või teisiti ükskord läbi. Külmetuse kohta sama öelda ei saa. Sa oled nädalakese voodis oimetu palavikust ja köhateedest, siis oled veel nädala pooltõbine (ja kui oled samaguguse vedamisega, nagu mina, siis avastad, et sellised asjad nagu aevastamine ja haigutamine võivad tekitada täielikku agooniat) ning kui lõpuks arvad, et oled saanud piisavalt terveks, et nina ukse vahelt välja pista, avastad end järgmisel päeval uuesti voodis, pea nohust betooni täis, ja ring algab uuesti. Ja nii kogu sügise, talve, kevade ja halvemal juhul ka suve. Ei mingit ravi, ei mingit leevendust.

Mina proovisin külmetusele vastu astuda. Ma jõin kõikvõimalikke raviteesid meega- ainsaks tulemuseks oli see, et käisin iga 20 minuti tagant vetsus. Ma pihustasin kurku Vipise taruvaigutinktuuri. Ma määrisin viimases hädas enda rinnaesise mett täis ja ilmselt hävitasin selle läbi oma villase hiigelsalli. Ma kandsin villaseid sokke ja susse ja olin voodis ja ei käinud väljas (mis oli natuke riskantne, kuna Roger oli ka haige ja ühel hetkel sai meil korteris söök otsa ja kumbki meist ei tahtnud välja minna ja veel haigemaks jääda), välja arvatud see üks kord, kui oli vaja hüdrobioloogia eksam ära teha. Ja kõigest sellest pole olnud grammigi kasu, sest tehniliselt olen ma ikka veel haige. Mu nohu on hävitanud 2 rulli WC-paberit ja 5 eurot nohurohu näol, ma köhin hommikuti täiesti kohutavalt ja aeg-ajalt aevastan endal kõrvad lukku ja kurgu valusaks. Nii jääb mul vaid üle küsida: Miks keegi ei veeda oma aega, üritades välja mõelda ravi külmetuse vastu? Ja enne, kui vastate, siis arvestage sellega, et Theraflu ja Coldrex ja NeoAngin ei loe ravina, täpselt nagu morfiin ei loe ravina vähi vastu.
Miks proovivad kõik teadlased ja arstid inimeste elu muuta võimalikult pikaks, selle asemel, et muuta see võimalikult mugavaks?

Ma kaldun arvama, et siin on mängus ravimifirmad. Mida kauem inimene elab, seda kauem on ta haige ja seda kauem saab ta käest raha välja pressida. Niisiis on ravimitootjatel kõige arukam üritada inimeste eluiga võimalikult pikaks venitada ja mitte mingil juhul otsida ravi külmetusele ja kõhuviirustele ja pohmelusele, sest need kolm asja ei ole surmavad, aga see-eest on kohutavalt ebameeldivad ja ajavad inimesed tarvitama tooteid, mis niikuinii iial ei mõju, lihtsalt selle nimel, et "aga äkki ikka".

See on ebaõiglane ja rumal ja ei meeldi mulle karvavõrdki. Ja selle pärast otsustasin, et minu elutööks ja mulle Nobeli preemia toojaks saab olema universaalne geenravi külmetuse vastu.