Olles viimased poolteist nädalat iga päev ninapidi oma evolutsioonimehhanismide õppematerjalis eksamitarkusi otsimas, olen taasavastanud fakti, et targad pedagoogid on küll head ja kasulikud, aga liiga targad on juba liiast. Muidugi pole see reegel- on palju väga tarkasid inimesi, kes suudavad oma ainet suurepäraselt edasi anda. Aga minul isiklikult on olnud üsna palju kokkupuuteid selliste pedagoogidega, kelle teadmised on justkui piiritud, aga oskus neid edasi anda on puudulik. Vahel (eriti viimase 1,5 nädala jooksul) on mulle lausa tundunud, et võib-olla pedagoog ei soovigi oma teadmisi jagada, ja teeb oma aine õppimise meelega jubedal kombel raskeks.
Näiteks võib tuua selle sama evolutsioonimehhanismide õppejõu. Sellel härrasel on kolm doktorikraadi ja ta oskab vastata ükskõik millisele sinu küsimusele. Aga tema loengud ja ka õppematerjalid on igavad, sest tema puhul on kaks varianti- ta kas seletab kõike nii üksikasjalikult, et laskub juba kvantumi tasemele, või hoopis käsitleb teemat pinnapealselt, kulgeb oma niigi laialivalguva jutuga teemast kõrvale ja jääb tihti rääkima hoopis mingist muust juhtumist, millel pole loengu teemaga enam mingit seost. Ja kui ta siis lõpuks ringiga õigesse kohta tagasi jõuab, on kõigil juba silmad klaasistunud, mõtted muudel asjadel ja kella vaadates selgub, et see väike kõrvalepõige röövis loengu ajast 45 minutit. Selle tõttu ei olnud ma kunagi tema loengu eel otseselt innustunud, kuna teadsin, et järgnevad poolteist tundi ma pehmelt öeldes raiskan, sest saaksin selle aja jooksul midagi palju praktilisemat teha, kui ringauditooriumi kivikõvadel ja kitsastel pinkidel uneleda.
Samasuguseid õpetajaid, kellel on täpselt samad probleemid, kohtab ilmselt absoluutselt igas koolis üle terve maamuna. Ja sellised õpetajad on tihti ka põhjuseks, miks õpilased tulevikus osade erialade suhtes väga ettevaatlikud on.
No comments:
Post a Comment