Kuna parasjagu on lahkumineku hooaeg, tahaksin teile rääkida millestki, mida mulle meeldib salamisi ühe natuke naiivse artikli järgi kutsuda õiglase lahkumineku printsiibiks.
Nimelt, ma olen elu jooksul ikka paar korda lahku läinud, pluss, ma olen otsatutel kordadel öösel telefonitoru otsas istunud ja "mhmh"itanud sõbrannadele ja sõpradele, kelle suhe on lagunenud. Ja kogu selle pagasi peale tekib mul selline mulje, et tegelikult ollakse selle väitega, et niisama ära kaduda ei tohi, natuke ebaaus. Mina näiteks leian, et kui mul tõesti pole öelda no kohe mitte midagi muud kui "Head aega, see suhe on läbi" siis ma ei peaks olema sunnitud vastama tuhandele küsimusele ega kuulama üha uuesti ja uuesti, kui halb inimene ma nüüd ikka olen. Muidugi on halb, kui mingi lahtine ots tolknema jääb, aga no palun, maailma naised ja mehed, kasvatage endale selgroog ja tegelege oma daddy-ja mommy issue'dega. Kui inimesel pole sulle midagi öelda, siis äkki oleks intelligentne idee hoopis oma väärikus alles hoida ja lihtsalt minevik minevikuks jätta?
Ma olen isegi põdenud sidumata otste üle, aga inimene, kes need jättis, jättis need õigusega ja ma saan sellest nüüd aru. Ja ma ei terroriseeri teda enam. Ja nüüd ma oskan käituda, kui nii uuesti juhtub.
Samas, kui sa oled suhtleja, ja sul on midagi öelda ja ka su paarilisel on midagi öelda ja te mõlemad seda teate, siis palun leppige kokku aeg ja koht, rääkiga asi läbi, öelge kõik välja mis öelda on, karjuge, tehke üks tõeliselt hea näitemäng, mis kõigele lisaks on veel ka päriseluline.
Ahjaa, ja andke siis mulle ka teada, sest siis ma saan popcorn'i osta ja vaatama tulla, kuidas kaks idiooti ennast narriks teevad.
No comments:
Post a Comment