Kannatuste rada nimega "Candy"

Kui me Tartusse kolisime, andsid Rogeri ema ja vanavanemad meile kaasa lisaks kõikvõimalikule muule kolale ka pesumasina. Siis tundus see nagu taeva kingitus. Keegi ei hoiatanud meid selle masina võimaliku tuleviku suhtes, nii et olime täis entusiasmi ja (seda vist küll ainult mina) lootust see masin ruttu selgeks õppida.

Esimene mure tekkis juba kolimise päeval. Nimelt on see süütu välimusega kolakas tasakaalustatud betoonblokiga ja otseloomulikult kolisime meie seda asja stiilis "keldrist välja, bussi, bussist välja ja teisele korrusele". Roger ja Karl ronisid sellega päris tükk aega trepist üles, sest puhkepausid nõudsid aega ja kitsemapoolsel trepil navigeerimine samuti.

Teine probleem ilmnes päeval pärast kolimist. Nimelt panin ma ta tööle ja avastasin kohe, et äravooluauk jookseb sorinal vett läbi. Proovisin seda tühjaks teha- ikka voolas läbi. Tihendasin seda saja miljoni peenikesest kummist patsikummiga- ei mingit kasu. Lõpuks sain kurjaks ja teipisin selle korgi mitmekordse kihiga masina külge ja siis panin igaks juhuks veel paar kihti teipi. Tol hetkel tundus arukas mõte ja isegi töötas. Hiljem, kui pidime masinast vett välja kallama, ei jõudnud ma ennast ära kiruda kogu selle neetud teibi pärast, mis tuli maha kiskuda.

Kolmas probleem imus umbes neljandal pesukorral. Olin harjunud faktiga, et tsentrifuugi ajal värises kogu meie korter, maja ja ilmselt ka tänav. Korraga aga jäi kõik vaikseks, vannitoast kostis ainult kurjakuulutavat pininat- umbes sellist, nagu teeb tühikäigul mootor, kui kaugelt liiga palju gaasi anda, ainult natuke peenema tooniga. Uurisime järgi milles probleem ja avastasime, et trumlit ringi ajava ratta küljest on rihm maha jooksnud- ilmselt selle pärast, et nii ratas kui ka rihm ise olid täiesti siledad ja üsna täpselt ühelaiused. Kui rihm tagasi peale pandud, töötas masin ilusti edasi. Hilisematel pesukordadel selgus, et rihma maha viskamine on selle masina meelistegevus. Iga kord, kui pesid pesu, pidi kuulama, kas kostab kolin või pinin.

Kolmas asi, millega masin mind üllatada suutis, oli eikusagilt ilmunud ja ilmselt ka eikuhugi kadunud vaht. Vannitoast hakkas kostuma pininat, nii et läksin ja võtsin masina lahti, et rihm peale tagasi panna. Kui aga küljeplaadi maha võtsin, vaatas mulle otsa suur hunnik vahtu ja rihm, mis abitult ümber ratta keerles- seebivesi oli niigi sileda pinna omakorda ka libedaks teinud. Ka põrandal oli pisut vett, mis oli üllataval kombel tume-tume pruun ja haises imelikult. Kui poisid koju tulid, võtsid nad masina üleni lahti ja uurisid kõikvõialikke kohti, kust vesi oleks tulla saanud, aga kõik oli terve. Panime siis masina katseks uuesti tööle- ei mingit vett, ei mingit vahtu. Ma ei tea siiani, kust see vaht tuli. Või miks.

Neljas ja siiani ka viimane üllatus leidis aset paar kuud tagasi. Vannitoast kostis pesu pesemise ajal raks ja pinin. See kord polnud rihm mitte maha tulnud, vaid rihmaratta kodarad (mis on vägagi metallist) olid pooleks murdunud. Me ei andnud alla. Ostsime uue ratta, isegi sellise, millel olid rihma jaoks vaod peal. Kui aga üritasime seda vahetama hakata, selgus kurb tõde- vana ratas keeldus lahkumast (ja keeldub tänase päevani). Seda hoiab kinni üks mutrike, mis keeldub lahti tulemast. Me proovisime toorest jõudu- ei aidanud. Proovisime katlakivieemaldit, õli, roostelahustit- ei mingit tulemust. Masin seisab siiani jonni täis näoga vannitoa nurgas ja vaatab mind mõnitavalt iga kord, kui vanni kohal küürutades Rogeri sokke puhtaks küürin.

P.S: tundub, et nimetatud kolakal on mõju ka teistele pesumasinatele. Esiteks põhjustas ta täieliku pesumasinate madalseisu, kui rikki läks, ja teiseks pole me siiiani suutnud uut pesumasinat hankida ja ma olen kindel, et see on meie vana pesumasina süü.