Käesolevaga lõppev nädal taasäratas minus tigeduse eesti haridussüsteemi vastu, ja veel suurema tigeduse eesti kõrgharidusega tegelajate vastu. Loomulikult ei vaata ma salavihaga kõiki vastutulevaid pedagooge, sest vahest eksib veel tänapäevalgi sellesse rindesse mõni juurdunud õiglustundega inimene, aga neid on vähe.

Täpsemalt asjast: teada on, et ülikoolid nõuavad riigikohal õppivalt üliõpilaselt rohkem, kui tasulisel kohal õppijalt. Samuti on nõudmised riigikohale saamiseks ja jäämiseks palju kõrgemad kui tasulisele kohale. Võiks ju öelda, et justkui mõistan, ülikoolil ju raha vaja, aga tegelikult ikka ei mõista küll. Kui need, kes õpivad tasuta kohtadel, on kõrgema potensiaaliga midagi ära teha, kui need, kes oma õppimise eest maksavad, siis miks tulevikupotensiaali aina vihasemalt välja juuritakse ja alles jäetakse need, kelle vanematel on suur rahakott? Kui sa õpid riigikohal, ja saad näiteks ühes aines neli negatiivset tulemust, siis eksmatt on garanteeritud. Maksjatele leitakse ikka võimalusi. Pealegi, riigieelarvelisel kohal õppijatel on kohustus täita aastas vähemalt 45 EAPd, samas kui riigieelarvevälisel kohal õppijatel on see nõue ainult 30 (siinkohal mainin, et üldine soovituslik ainepunktide arv on 60 EAP aastas). 15 EAPd on tegelikult ikka päris korralik vahe, 390 tundi tööd.

Mind ajab imestama selle süsteemi silmakirjalikkus. Loogiliselt töötavas maailmas oleks ju nii, et kui sind võeti kergemini ülikooli sisse, kui teisi, siis sa peaksid ikkagi täitma vähemalt samasid nõudmisi, kui need, kes taipasid juba enne kõrghariduse omandama hakkamist natuke rohkem tööd teha. Pealegi töötab riik minu arvates sellise tembuga iseendale korralikult vastu. Teoreetiliselt oleks ju targem panustada neisse, kellel on suurem potensiaal elus midagi ära teha ja riigile ja ülikoolile raha sisse tuua, mitte aidata neid, kellel on litlabaselt öeldes vähem ajusid. Ülikool pole minu teada äri, vaid siiski haridusasutus.

Siit edasi liigume pedagoogide juurde. Õppejõud ei tohiks minu arvates olla sajaprotsendiliselt isekas ja inimvaenulik indiviid. Ei tohiks olla nii, et vahet ei ole, kas sa oled aine selgeks õppinud või ei, positiivse tulemuse saamine on ikka õnnemäng.

Näiteks üks hiljutine eksam- eksam algab õppejõu sõnadega "Ma soovin teile halba." ja seda mitte sarkasmiga öeldud, vaid ikka kohe päris tõsiselt. Eksamitöö koosneb 50st võrdlemisi pikast valikvastustega küsimusest, mille õigesti vastamiseks peaks olema aega küsimusse ja vastusevariantidesse süveneda, sest õigeks variandiks on tihtipeale lause, mida näed elus esimest korda ja seega sa ei saa olla kindel, et just see on õige vastus. Paraku on eksamitöö tegemiseks aega täpselt 35 minutit, nii, et ühele küsimusele jääb aega täpselt 42 sekundit. No ei ole selline aeg, mille jooksul saad küsimuse ja kõik variandid läbi kaaluda. Ja nii näeme, et saalitäis üliõpilasi mängib põhimõtteliselt bingot ja hiljem palvetab, et õnn temaga oleks. Mõnel veab, mõnel mitte. Ja selline eksam baasaines, mille peaks saama sooritatus esimesel ülikooliaastal. Ometi nägin eksamit tegemas paljusid teise aasta tudengeid, ja ka kolmanda aasta tudengeid.

Selline eksam ei ole arukas lahendus ühele ainele, sest see ei kinnita midagi muud, kui üliõpilase vedamist või selle puudumist. On küll olemas ka variant teha suuline eksam, aga selle kohta rääkisid mulle juba minu tuutorid, et hommikuti ei ole tark minna, ses õppejõul on pohmelus ja ta kukutab su läbi, õhtul pole mõtet minna, sest õppejõud on väsinud ja ta kukutab su läbi, ja päeval minemisega on jälle üks õnnemäng- kas on pohmell üle läinud või ei ole. Kui on, siis saad oma positiivse kätte ka siis, kui sa ei tea muud, kui aine nime, ja kui ei ole, siis kukud ikka läbi. Korduseksamile õppejõud ise kohale ei tule, vaid saadab kellegi enda asemel, ja hiljem on kellegi eksamitöö kadunud, on mingid probleemid jne (isiklik kogemus- eelmise aasta juunikuus jaanipäeva aegu ilmus mulle korduseksami tulemus "mitteilmunud" kuigi ma olin kohal ja kirjutasin eksamit nagu kõik teised). Kokkuvõttes pole ükski variant selline, nagu üks eksam peaks olema, ja see ajab ikka harja punaseks küll.

Ideaalis oleks eksamitöö selline komplekstest, mis annab reaalset vastukaja sellele, kas sa oled ainekursusel midagi õppinud, või ei. Ma mõistan, et tänapäeval on õppejõududel raske, sest tudengeid on palju ja pedagoogid on alamakstud, aga olgem ausad- enamus õppejõude ei kontrolli eksameid ise, vaid lasevad seda teha doktorantidel-assistentidel, ja kiiret ei ole kuhugi. Muidugi ei ole hea, kui esimese semestri eksamihinne jõuab sinuni teise semestri keskel (taaskord isiklik kogemus), aga kuna enamik eksameid toimub (vähemalt LOTEs) ammu enne eksamisessiooni algust, siis milles probleem. Kui eksamit teevad 100 tudengit, siiis kolmel-neljal inimesel kulub nende 100 eksamitöö kontrollimiseks kaks-kolm nädalat (Rõhk sõnal "kontrollima", sest reaalselt parandatud eksamitööd pole ma veel näinud), ja siis on ikka aega küll ja veel. Korduseksami võib vabalt teha semestri viimasel päeval, sest kolmandat võimalust niikuinii ei anta.

Võimalusi koostada korralik eksam või õiglane haridusprogramm on ju nii palju, aga ometi ei ole kuskil kedagi, kes sellega tegeleks. Kas inimestel on tõesti nii ükskõik? Ei tohiks ju olla, aga on. Pean jääma nõusse selle ideega, et haridusministeeriumi võiks kaotada ja koolid niiöelda vabaks lasta.