Loomad on kummalised.

Olles just veetnud taevaliku pooltunni lehe Hyperbole and a half seltsis, tuli mulle seoses jutuga "dog" meelde meie kunagine ja praeguseks ammusurnud koer Karu. Mul on sellest koerast palju mälestusi, kõige elavamad neist, sisaldasid aga peaaegu eranditult alati loomaarsti. Polnud olemas midagi, mida Karu oleks rohkem kartnud, kui seda tegelikult üsna leebet ja lühemapoolset meest, ja koera suurimaks õnnetuseks oli tal nimetatud meesterahvaga mitmeid kokkupuuteid.


Esimene, mida ma oma teadlikult elust mäletan, oli kunagi väga ammu, kui oli aeg koduloomi vaktsineerida. Karu oli kadunud kui õhk samal momendil kui loomaarsti auto maja ette keeras. Ta puges peitu oma põlisesse peidukohta trepi all, ja surus ennast nii kaugele vastu seina, et teda polnud õieti nähagi. Me proovisime teda meelitada. Kui see ei aidanud, proovisime me teda välja tõmmata (aga ainult korra, sest proovijate käed said kokku tema hammastega). Me proovisime trepi ja seina vahelt teda välja lükata aga tal oli märkimisäärne oskus ennast maa külge kinni naelutada. Kui kõigil kannatus katkema hakkas, tuli ühel meist särav idee- kui terpi küljest õige koha pealt üks laud lahti kangutada, tekkis täpselt piisav pilu, kust sai süstla läbi torgata. Õnneks oli see pilu ka koera jaoks sobivas kohas, nii et vaktsiin sattus kõigi eelguste kohaselt kuhugi tema taguotsa juurde. Aga ilmselgelt oli Karu šokis. Ta raudkindel peidukoht oli vallutatud.

Teine kord, kui loomaarst meie juures käis, sai isegi rohkem nalja. Karul oli kõrvapõletik ja vanaema kutsus arsti seda vaatama. Karu kadus muidugi kuhugi tagaaeda (sest trepialust ei saanud enam usaldada) ja keeldus kedagi endale ligi laskmast. Arst aga oli olnud ettenägelik, ja sammus meie hoovi, uimastipüss käes. Kõik oleks olnud väga kerge, kui mu vanaema poleks otsustavalt nõudnud võimalust koerale ise süsti teha. Arst läks autosse tagasi ja vanaema läks Karuga läbirääkimisi pidama. Pärast pikki ponnistusi õnnestus tal koerale süst kintsu lüüa ja pooleldi tühjaks vajutada, aga siis pani Karu jooksu ja tuikus veel mitu minutit õue peal ringi, süstal ahtris ja näos ilmselge solvumine. Kui ta lõpuks poolunne vajus, kutsusime loomaarsti tagasi, aga ilmselgelt Karu siiski ei maganud. Ta küll ei jaksanud enam liigutada, aga see-eest urises ja üritas kõike hammustada. Loomaarst lahkus uuesti silmapiirilt ja mina ja vanaema vajusime koera otsa hunnikusse. Vanaema hoidis paigal ta pead, mina hoidsin kinni ta lõugu ja kui arst tagasi tuli, siis pidi ta loomale selga istuma, et see ei rabeleks. Kui see piinarikas läbivaatus tehtud sai, siis oli Karu nii tige, et ma ei näinud teda mitu päeva.

Kolmas ere mälestus Karust oli üks esimese jaanuari hommik, kus me perega avastasime, et veranda ukse sisse on pooleldi näritud ja kraabitud auk. Nimelt kartis Karu meeletult vajle kõmakaid ja ilutulestikku, ning ilmselgelt oli vanaaasta õhtu talle liiast. Ta oli olnud nii hirmul, et ei olnud järgi jätnud ka siis, kui suu pinde täis. Ukse pealt oli maha kraabitud paks kiht vineeri ja laudis oli väga võimsalt ära järatud. Kui lisada fakt, et kõik oli verega koos, siis saab kokku päris korraliku õuduste ukse. Võis ette kujutada, et vihaste zombide väed on proovinud meie kodu vallutada.

Hoolimata sellest, et Karu oli kõige lollim koer, keda ma olen kunagi näinud, tuletab see mulle meelde meie teist koera. Kui me ta ostsime, oli ta alles noor ja elujõuline ja kannatas energiaülejääkide all. Väga tihti sattus ta õhtuti täielikku eufooriasse ja jooksis oma ebaproportsionaalse mõõtude kohta täiesti hämmastaval kiirusel mööda ülemist korrust ringi, hirmutas minu diivani otsa ja ajas kõik pooleldi hulluks. Lisaks sai ta hakama täiesti hämmastavalt rumalate asjadega, nagu näiteks poole kastitäie vaakumpakendis šokolaadide ära söömisega ja seejärel terve elutoa vaiba ühtlase täisoksendamisega, talvel külmarekordite ajal öö otsa metsa vahel kadunud olemisega, ja ennasthävitavalt kanakontide söömisega (ühel korral tuli loomaarstil kont ta maost eemaldada sest see jäi kinni). Samas oli ta oma nooruspäevis ka üllatavalt tark- ükskõik kuhu sa mingi söögiraasu jätsid, võisid kindel olla, et Fransi saab need kätte. Nüüd on ta aga vana ja väsinud, poolkurt ja natukene tohm. Asi võib olla ketos, mida talle iga päev anda tuleb- ta on nagu koerte versioon doktor House'st, ainult ilma silmatorkava õeluse ja intelligentsita.

Siiinkohal tuleb mulle meelde üks talvepäev eelmisest aastast, kui me Rogeriga maal keldris kassi taga ajasime. Meie hoovi oli tekkinud hiigelsuur hall kass- õeluse ja metsikuse kehastus- kellest oli vaja lahti saada, aga kuna ta oli lisaks veel ka kaval nagu kurimahk, oli teda õues täiesti võimatu kätte saada. Ühel korral mul see õnnestus, aga see lõppes lihtsalt sellega, et kass pääses ikkagi minema, aga ma ei saanud tükk aega oma käsi korralikult kasutada, sest need olid plaastrite ja sidemete kihi alla maetud. Ent ühel päeval tuli ema hõisates tuppa ja teatas et kass on keldris. Mina ja Roger panime endale paksud kindad kätte ja alustasime jahti. Kui kaua me seda kassi püüdsime, ma öelda ei oska, aga võin öelda nii palju- see aeg oli täis salvede all roomamist, kassi liistudega nurkadest välja torkimist ja viimases vihas ka kartulitega loopimist. Ent pärast kahte pooleks murdunud pulka ja vähemmalt kuute kartulit jooksis see kass ise kotti ja me saime ta sinna sisse kinni siduda. Meie juubeldamine oli meeletu. Ent nüüd oli meil ees uus probleem- koridori põrandal lesis kartulikott, mis rabeles, sisises ja urises, ja kui liiga lähedale sattuda, siis ka küünistas. Selle probleemi lahendas isa. Laadisime uriseva koti Ladasse ja päästsime kohaliku metsa vahel valla halli kera, mis koosnes küüntest ja hammastest ja liikus ülehelikiirusel. Ja rohkem pole me seda elukat näinud.

Aga see kass nägi välje veel õudasm, kui see >