Jõululaupäev on möödas ja kõige ilusama stsenaariumi kohaselt peaks jõuluviha olema minevik. Aga paraku pole see nii. Igal aastal pärast jõule vajub ukse vahelt veel mitu päeva sisse sugulasi. Mõne vastu neist pole mul midagi. Aga on versioone, mis ajavad mul ihukarvad püsti ja tekitavad minus soovi põgeneda nii kaugele kui võimalik. Ma ei põgeneks isegi hiidlaine või vulkaanipurske eest nii innukalt, kui osa oma sugulaste eest. Jah, ma mõistan (oma õuduseks) et ma jagan nende DNAd ja et olen pärinud neilt nii mõnegi omaduse, aga siiski ei suuda ma neid taluda. Võibolla olen uhke ja ajan oma nina püsti, nagu väidab mu vanaema, aga mulle ei meeldi mõte sellest, et meie majja koonduvad jõulude ajal (mis peaks olema rahu ja perekonna aeg) pätid, madalalaubalised ja üleüldiselt ebameeldivad inimesed.